Näen vaid sind

Film: All I See is You (2017) 
Hinne: A 
Sisukokkuvõte: Marc Forsteri erootiline ja psühholoogiline põnevik „Näen vaid sind“ ületab žanrite piirid, et rääkida lugu kinnisideeks kujunenud armastusest. Gina (Blake Lively) ja tema abikaasa Jamesi (Jason Clarke) abielu on vaat et täiuslik. Gina, kes sattus lapsepõlves autoavariisse, milles ta äärepealt hukkunud oleks, on selle tulemusel pimedaks jäänud ning sõltub nüüd ümbritseva maailma tunnetamises ja „nägemises“ täielikult Jamesist.

Tundub aga, et see muudab paari äärmiselt kirgliku suhte veelgi tugevamaks. Elava kujutlusvõimega Gina loob Jamesi kirjelduste abil maailmast vaimusilmas oma pildi. Bangkokis kirevat elu nautiva paari elu ja suhted keeratakse aga pea peale, kui Gina nägemine tänu siiratud sarvkestale taastub. Taas nägijaks saanud Gina avastab maailma nüüd sootuks uue uudishimu ja iseseisvusega, see mõjub aga Jamesile ähvardavana. Kuid kui Gina nägemine ootamatult jälle kaduma hakkab, mõistab naine lõpuks ka oma elu ja abielu tegelikku häirivat olemust. 
Drama,Mystery 

Näen vaid sind on huvitav ja äärmiselt visuaalne lugu pimedast, kes saab nägijaks. 

Gina elu on lihtne. Ta on põhimõtteliselt pime, mitte sünnist saati, seega oskab ta nendes varjudes ja liikumises, mida ta eristab, ette kujutada mis teda võiks ümbritseda, millised on teda ümbritsevad inimesed, ruumid, loomad. Tema päevad mööduvadki tuttavas keskkonnas, tuttava häälega inimeste ligiduses ja õhtud veedab ta kas üksi kodus või abikaasa seltsis. 

Kuid siis selgub, et ühe silma vigastus on võimalik parandada ja ta võib taas nägijaks saada. See võimalus erutab ja hirmutab, kuid kui operatsiooni aeg vabaneb, võtab ta selle vastu.

Tema abikaasa, James, on harjunud sellega, et tal on pime naine, et tema on ta silmadeks, kuid samas on ta ka väsinud nendest piirangutest, mis Gina pimedus nende elule seab, seega kompab ta piire, kui palju saab ta naist üksi jätta, tekitades Ginale sellega paanika momente. 

Kui Gina nägemine tasapisi taastub, on esialgu James õnnelik, kuid siis hakkab ta mõistma, et nüüd võib ta oma naise kaotada, sest tal pole enam seda vabadust, mis tal oli ennem, ta ei saa Ginat lollitada, kuigi ta toob valedele alati põhjenduseks selle, et naine oli ennem pime, kuid ka pime tunnetab enda ümber olevat ruumi ja inimesi, võib-olla rohkemgi kui nägija, seega ei peta ikka alati ära põhjendusega „Sa ju ei näinud!“. 

Gina nägemine annab talle ka vabaduse kogeda asju, mida ta pole kogenud, kuna ta jäi pimedaks lapsepõlves ja tema teismeliseaeg möödus pimeduses. Selle asemel, et koos Ginaga rõõmustada tema leitud silmanägemise üle, temaga koos taas kõike uuesti siin ilmas kogeda, näeb James Gina vabaduses vaid negatiivset ja otsib naise igast liigutusest, igast ütlusest vihjet sellele, et naine plaanib teda maha jätta. See hirmutab Jamesi, sest ta ei usu, et Gina teda tegelikult ka armastab, seega astub ta samme, mis tekitab nende vahele suure lõhe. Neil mõlemil on saladusi, mida nad paljastada ei saa ja nad teavad teise kohta asju, millest nad rääkida ei saa, sest kui nad seda teeks, paljastaks nad ka oma saladused.

Õnneks ei tehta vaatajatele lõpplahendust puust ja punaseks, vaid lastakse neil endil edasi mõelda.

Hea lugu, väga hästi üles ehitatud, väga head näitlejad – hea film!

Tulbid, armastus, au ja jalgratas

Film: Tulipani: Love, Honour and a Bicycle (2017)

Hinne: A

Sisukokkuvõte: Tulipani on lugu romantilisest Hollandi põllumehest Gaukest (Gijs Naber), kes võttis peale 1953 aasta suurt üleujutust nuuks, et ta ei kavatse enam kunagi märgi sokke kannatada. Seega võttis ta jalgratta ning sõitis särisevalt kuuma Itaaliasse, et alustada uut elu väikse külakese Puglia ääremail. Tänu ta imelisele tulbikasvatusele, kirglikule armuelule ning keerulistele suhetele kahtlaste kohalike ärimeestega, saab temast peagi elava legend – ning jääb siis jäljetult kadunuks. Kolmkümmend aastat hiljem püüab üks Itaalia politseiinspektor (Giancarlo Giannini) lahti arutada seda lugu, kuid ei suuda eristada väljamõeldist tõelisest. Noore kanadalanna Anna (Ksenia Solo) abiga avastab ta, mis tegelikult juhtus.

Comedy, Drama, PÖFF

Tulbid, armastus, au ja jalgratas on hea komöödia, mille treiler jätab filmist hoopis teise mulje, kui ta tegelikult on. Noh tegelikult mõned asjad lähevad ka ikka täppi. Film on komöödia, absurdkomöödia, kuid kui treiler jättis mulje, et see võiks olla a la 100 aastane kes hüppas aknast välja ja jäi kadunuks, siis tegelikult see ikka nii ei ole. Gauke lugu on uskumatu, kuid ta ei kohtu ühegi ajaloo suurkujuga, lihtsalt tema oma elu on uskumatu, sest Itaallased ilustavad ju kõike, mõelge kasvõi seda, et nende jaoks on tuhat mille, mis kõlab väga nagu miljard :).

Aga jah, lugu algab sellest, kuidas Anna ruttab oma ema surivoodi juurde, kus ema palub tal ta tuhk tagasi Itaaliasse viia – see on ju lihtne, paned Tuppervare karpi ja ei ole mingit probleemi. Ja nii lendabki Anna mõni aeg hiljem Itaaliasse, väiksesse Puglia külakesse, kus ta satub kohvikusse, kus ta kohe ära tuntakse ja talle teavitatakse, et see tuhk, mille ta kaasa tõi polegi ta ema oma.

Ja siis näeme me Annat, koos Vito ja Immacolataga sõitmas külgkorviga mootorrattal, noh õigemini Vito ja Immacolata on rattal ja Anna on pead pidi korvis, kõrvetada saanud tagumik urvi ja sõidetakse haiglasse, kuhu jõuab neile järgi ka politsei inspektor, kes esitab Annale tapmissüüdistuse. Kolmekesi räägivad nad siis inspektorile loo, mis sai alguse 9 päeva/30 aastat tagasi.

 

Loos on palju hetki kui ka näitlejad ise kahtlevad, kas see ikka oli nii nagu nad räägivad, kuid lugu on lustlik, läbi pisarate. Peamine mis sellest segasest koomilisest draamat meelde jäi on ikka see, et kui juba elada, siis täiel rinnal homse pärast liialt muretsemata, ning päeva teeb ilusaimaks armastus.

Kuna filmi lõppedes tuli vaatajate ette ka filmi teine lavastaja Mike van Diem, siis said vaatajad teada ka filmi taustaloo, kuidas tema võttis filmi lavastamise üle, kui eelmine lavastaja sai närvivapustuse ja filmist oli tehtud juba 2/3. kuidas tema lisas juurde filmile politseiniku ja kõikides uskumatutes faktides kahtlemise ja muud koomilised hetked, mida esialgu filmis ei olnud, sest esialgne versioon oli tänu maffia loole vägagi sünge.

No igatahes oli see üks hea vitamiinilaksu film millega selleaastane Pöff minu jaoks lõpetada.

Sugupoolte heitlus

Film: Battle of The Sexes (2017)

Hinne: C+

Sisukokkuvõte: Seksuaalrevolutsioonile järgnes naisõiguslaste ärkamine, seega 1973 toimunud tennisevõistlus naiste maailma meistri Billie Jean Kingi (Emma Stones) ja endise meeste erireketi ning sahkerdaja Bobby Riggsi (Steve Carell) vahel ristiti Sugupoolte heitluseks ning sellest sai läbi aegade kõige vaadatum spordiüritus, millel oli üle maailma pea 90 miljonit vaatajat. 

Kui väljakul oli nendevaheline võitlus haripunktis, siis väljapool väljakut võitlesid nad mõlemad vägagi personaalseid ja raskeid võitluseid. Äärmiselt privaatne King ei pidanud võitlust vaid võrdõiguslikkuse nimel, vaid ka omaenda seksuaalsete kalduvustega, kui tema sõprus Marilyn Barnettiga (Andrea Riseborough) üha intensiivsemaks muutus. Ja Rigs, isehakanud meedia staar, pidas võitlust oma hasartmängu sõltuvusega, olles kaotamas oma abikaasat Pricillat (Elisabeth Shue). 

Üheskoos pakkusid Billie ja Bobby vaatemängu, mis kajas kaugemale tenniseväljakust ja tekitas jutte magamistubades …

Biography, Comedy, Drama, Sport, PÖFF

Sugupoolet heitlus on hea spordi film, mis on täis komöödiat ja draamat. Head näitlejad, hästi ülesehitatud lugu. Ainus asi, mida ma oleks tahtnud teistmoodi näha, oli see, et lõpumatši ajal oleks tahtnud näha pidevalt mängu seisu, mitte ainult mängu lõpptulemusi. See oleks nii palju juurde andnud, kui oleks aru saanud, mis kohas nad mänguga olid, kui Billie hakkas valelööke tegema või palle kaotama ja millisel hetkel Bobbyl käsi värisema hakkas. Praegu on teada ainult, et see toimus mängu ajal aga mitte millises seisus nad sellel hetkel olid.

Aga igatahes hea mäng. See ettevalmistus aeg enne lõppmängu jättis mulje, nagu vastamisi läheks Hugh Hefner ja Martina Navratilova (ilma karjumiseta), sest üks oli ikka täielik playboy ja teine pühendunud perfektsionist. Tänapäeval oleks see mäng ilmselt Las Vegases toimunud, kuid siis toimus ta Hustonis.

Hea film!

Nägus Saatan

Film: Handsome Devil (2016)

Hinne: A

Lühikokkuvõte: Ned ja Connor on sunnitud internaatkoolis tuba jagama. See ebaharilik paar, heidik ja rugby meeskonna staarmängija, ei tohiks olla sõbrad, kuid nad on ning nende sõprus pannakse proovile.

Drama, Sport, PÖFF

Nägus saatan on lihtsalt suurepärane film sõprusest. Ja suur osa filmi headusesse annavad ka suurepärased näitlejad.

Ned (Fionn O’Shea) läheb taas tagasi internaatkooli, kuna ta isa ja „kuri võõrasema“ elavad Dubais, ning nagu ka eelmistel aastatel alustab ta aastat lootes, et ta visatakse välja. Ta erineb teistest selle internaadi poistest, sest talle ei meeldi rugby, mis on selles koolis ülitähtis, ning talle meeldib lugeda ja kirjutada ning muusikat, vanemat muusikat, kuulata. Sellel aastal juhtub ime, ning ta saab ühikatoa ainult endale, ta ei pea seda ühegi sportlasega jagama.

Kuid tema rõõm jääb üürikeseks, kuna tema tuppa pannakse uus poiss, sportlane. Seega ehitab ta toa keskele „Berliini müüri“ sellel ajal, kui kätekõverduste tegija on ära direktori juures, kus ta püüdis endale teist tuba saada.

Sellel aastal on veel teinegi muudatus koolis – senine inglise keele ja kirjanduse õpetaja on surnud ja koolis on uus õpetaja, kes paneb end kohe esimese tunnis maksma, ning kuigi ta tundub olevat just täpselt selline õpetaja kes Nedile sobiks, paljastab hr. Sherry (Andrew Scott) kohe kõigile Nedi senise „nalja“ tema ja nende endise õppejõu vahel. Kui poisid Nedi välja naeravad, lõpetab ta nende naeru koheselt ja tuletab kõigile meele, et nad ei tohiks kunagi end pärjata teiste sulgedega, sest kui nad väljendavad end teiste häälega, kuidas neid endid siis kuuldaks?

Conor (Nicholas Galitzine) on eelmisest koolist välja visatud kaklemise pärast ja ka selles koolis on praktiliselt esimene asi, mida ta rugby trennis teeb, on ühe tiimikaaslase läbipeksmine, kuid nende treener Pascal (Moe Dunford) näeb selle vaid positiivset – võitlejahing, kes viib meeskonna võidule.

Kui esialgu olid Ned ja Conor võõrad, siis tasapisi hakkavad poisid rääkima – Conor küsib Nedilt, kas ta on tõesti gei nagu kõik kooli poisid teda narrivad ja miks ta vana muusikat kuulab. Peagi on müür koost võetud, poisid pannakse koos talendikava harjutama ja neist saavad sõbrad. Seda siis hetkeni, kui Ned näeb midagi mida ta poleks kunagi arvatagi osanud ja ka Conor näeb midagi mida ta poleks oodanud.

Filmi viimased hetked on intensiivsed ja sinna annab oma osa ka kooli direktor (Micael McElhatton), kes on Nedi ja Connori just nimelt selle pärast ühte tuppa pannud, kuna ta uskus, et nad peaksid üksteist hästi mõistma.

See oli suurepärane lugu sõprusest, sõprusest mis peab vastu ka kõige suuremad katsumused. Siin on huumorit, on draamat, on julmust ja kitsarinnalisust, kuid samas ka julgust, tolerantsust ja mõistmist, mis tegelikult tähtis on. Ja kui te ootate, et see on romantikafilm, siis peate pettuma, see on film sõprusest.

Hea film, mis meenutab mulle hiljuti loetud raamatut, Call Me by My Name, ning mul on endiselt kahju, et selle järgi tehtud film ei tulnud Pöffile.