Florence Foster Jenkins

Film: Florence Foster Jenkins (2016)

Hinne: A

Film on inspireeritud tõestisündinud loost ja reaalsest persoonist, Florence Foster Jenkins’ist, kes oli kuulus seltskonnadaam ja muusikametseen 40ndate aastate New Yorgis. Püstirikka pärijanna tohutu armastus muusika ja laulmise vastu oli paraku pöördvõrdelises seoses tema oskustega end muusikaliselt väljendada. Olles pisarateni liigutatud sopran Lily Ponsi kontserdist Carnegie Hallis otsustab madame Florence, et tal on aeg naasta lavalaudadele ning oma unarusse jäänud lauluhobi taas käsile võtta. Oma impressaariost abikaasa St Clair Bayfieldi toel andis söakas proua välja heliplaadi ning astus üles Carnegie Hallis andes kontserdi 3000 inimesele.

Kahele Oscarile nomineeritud lavastaja Stephen Frearsi film ei ole kindlasti mitte ainult komöödia napakavõitu filantroobist, kuigi huumorit on filmis küllaga, vaid see on ka mitmetahuline liigutav lugu säravast ja vaprast inimesest, keda ei kohuta oma unistuste täitmise teel oht saada avalikult naeruvääristatud. Florence’i heatahtlik süüdimatu iseloom ja heldekäelisus koos tema lõikavalt ebatäpse koloratuursoprani ning isiklike veidrustega moodustas absoluutselt ebatavalise „suurem kui elu“ persooni. Tema üle naerdi, kuid samavõrd palavalt teda ka armastati.

Comedy, Drama, Biography

Meryl Streep võiks saada selle filmiga seoses Oscsari ainuüksi selle eest, et näitlejanna, kellel on suurepärane hääl, suudab niiii halvasti ja niii valesti laulda.

See film on suurepärane komöödia ja kuigi pole ju ilus naerda kellegi uskumatu julguse üle ja mitte kõik pole naljakas, ning lõpuks, kui juba olete harjunud Bunny laulustiiliga, siis te enam nii kõvasti ei naera, kuid siiski suurepärane film. Tõsi, oleks soovitav võtta kaasa kõrvatropid, vähemalt laulude ajaks, kuid ka selle soovi unustate filmi lõpuks, sest päris lõpuni ikka ei suuda Meryl Striip totaalselt valesti laulda.

 

Eks igal maal on oma Florence olemas olnud, nii ka meil – kes siis ei mäletaks Maie Parrikut.