Kapten Ameerika: Kodusõda

Film: Captain America: Civil War (2016)

Hinne: A

Sisukokkuvõte: Steve Rogers (Chris Evans) juhib uut Tasujate meeskonda, püüdes jätkuvalt kaitsta inimkonda kõikvõimalike ohtude eest. Kui vahejuhtum, millega on seotud ka Tasujad, toob kaasa hulgaliselt süütuid ohvreid, hakatakse nõudma sedasorti kangelaste kontrolli alla võtmist ja riigipoolset juhtimist. Selline sündmuste areng lõhestab Tasujad kaheks leeriks. Ühel pool on Steve Rogers, kes usub, et Tasujad peaks saama tegutseda vabalt, ilma valitsusepoolse sekkumiseta. Nende vastas seisavad need, kelle juhiks on Tony Stark (Robert Downey Jr.), kes toetavad koostööd armee ja valitsusega. Mida päev edasi, seda vältimatumaks muutub kahe poole vaheline terav konflikt.

Action, Comedy, Thriller

Järjekordne suurepärane MARVEL’i teos.

Seekord siis ei võitle Kapten Ameerika ja Co mitte pahade vastu vaid nad tegelevad nende oma organisatsioonisisese lõhega. Algab nagu Imelisedki, et kangelased on küll toredad, kui aga nende päästeoperatsioonid toovad kaasa tsiviilisikutes ohvreid, ei taha keegi tunnistada, et Tasujate sekkumiseta oleks ohvrite arv veelgi suurem, kui antud hetkel oli. Neile heidetakse ette New Yorki, Washingtoni, Sokoviat … - kuid keegi ei maini poole sõnagagi Londonit, nii ma arvasingi, et keegi ei saa Londoni lammutamise pärast peapesu :( :).

Seega tuleb Tasujad muuta tavalisteks „päästjateks“, kes lendavad kohale vaid siis kui helistatakse, kui ülemused on hinnanud, et nende abi on tõesti vaja ja vaid siis kui on kindel, et süütud kõrvalseisjad mingil juhul viga ei saa.

Need, keda süümekad tõsiselt vaevavad, või keda on mõjutanud hukkunute lähedased, neid isiklikult surmades süüdistanud (mitte neid pahareid, kes tegelikult tekitasid sellise olukorra, kus inimesed surma võisid saada, vaid päästjaid sest nemad ei suutnud ju päästa iga üht kui viimast isikut ja mis hulleimgi veel, nad jäid ise ellu), need on nõus alla kirjutama oma „töölepingule“ kogu maailmaga, mis seob neid käsist ja jalust ja annab paharitele eelise. Teised aga tahavad toetuda oma sisetundele ja vajadusel päästa igal võimalusel ja igal pool.

Seega kui üks järjekordne süütu kõrvalseisja lähedane asub lammutama Tasujate meeskonda, lavastades mugavalt ühe või teise neist süüdi, või siis kasutades ära nende lähedasi suhteid, siis on nad tegelikult jõuetud ja pimedad. Usutakse ju seda, kes esimesena uudise toob ja ajakirjandus ei valeta kunagi ning pilte pole ju võimalik lavastada. On ju nii? :)

Kuid see sisevõitlus toob nende ridaesse ka uusi liikmeid, kes siiani on olnud üksiküritajad – Sipelgamees ja Ämblikmees ning ühe täiesti uue tegelasena tuleb ka ekraanile Must Panter (või nagu mina ta ristisin esmapilgul - SM Pussy).

Nagu ikka, on kogu lugu täis peeneid vihjeid eelnevatele filmidele ja nende omavahelistele suhetele, seega naerda saab koguaeg ja südamest. Stan Lee tuleb ka loomulikult korraks ekraanile ja tundub, et enam polegi tema leidmine vaid fännide pärusmaa, sest seekord tekitas tema ekraanile ilmumine juba üleüldise äratundmisrõõmu.

See film peaks olema viimane Chris Evansi film Captain Americana, aga eks aeg näitab.

Alt üles

Film: High-Rise (2016)

Hinne: A

Sisukokkuvõte: Neuroloog Dr Robert Laing (Tom Hiddleston) kolib Londonist kaks miili läänepool asuvasse ultramodernsesse luksuslikku tornmajja lootes sealt leida igatsetud anonüümsust. Paraku ei ole majaelanikel kavaski Robertile rahu anda. Jälgides keerukate sotsiaalsete arengute lahtirullumist selles isoleeritud hierarhilises kommuunis otsustab mees heanaaberlikult seltskonda integreeruda. Eskaleeruv heitlus oma positsiooni säilitamise eest laostab järkjärgult nii Roberti head kombed kui terve mõistuse, täpselt sama moodi nagu üleüldine kaos on lagundamas kogu hiigelhoonet. Tuled kustuvad, liftid seiskuvad, kuid hullumeelne pidu läheb edasi. Probleemiks on inimesed. Valuutaks on alkohol. Imerohuks kõigi murede vastu on seks. Hiljem, istudes oma varemetes korteri rõdul ja küpsetades maja arhitekti, luksuslikus katusekorteris resideerunud Hr. Royal’i (Jeremy Irons) kalli tõukoera kintsu, tunneb Dr. Robert Laing end lõpuks koduselt.

 

J.G. Ballardi samanimelise romaani alusel valminud esteetiliselt ülielegantne ja samas brutaalne 70ndate olustikus draama võrdleb kõrghoone korruseid inimese psüühe eri kihtidega. Alumised korrused oma alamklassi elanikega sümboliseerivad inimese ürgseid tunge, emotsionaalset naudingulisust ja katusekorrus südametunnistust, võimet eristada head halvast. Keskmised tasandid moodustavad aga ego, alateadvuse osa, mille rolliks on olla vahendaja loomalike ihade ja kõrgemate väärtuste vahel.

Drama,

J.G. Ballardi raamat ilmus aastal 1975, kui Inglismaad ei valitsenud veel Margaret Thatcher ja veel ei alitsenud Inglismaad anarhia ning punk polnud veel popp, kuid Inglismaa oli ka siis lõhestunud klassideks. Kuid see lugu tabab juba väga tabavalt, mis on Inglismaad ees ootamas.

See film, oli suurepärane, segane, jabur ja ma usun, paljudele see film ei pruugi meeldida. Kuid need, kes lähevad seda filmi vaatama sooviga Tom Hiddlestoni, Jeremy Ironsit, Sienna Millerit, Luke Evansit, Elisabeth Mossi, James Purefoy ja paljude teiste suurepäraste Briti näitlejate mängu, need ei pea pettuma. Jah, tõsi ta on, et vahel muutuvad kaadrid vägagi julmaks või vägagi kunstiliseks, kuid ükski kaader pole tühi või ebaloomulikult pikk, kõik on täpselt nii nagu peab ja iga sekund on nauding omaette. Kuid kuna filmi ajal lahkusid saalist nii mõnedki, siis tuleb tunnistada, et selle filmi nautimiseks peab erilisem maitse olema, kui tavalisel märuli või komöödia filmide autajatel.

Kui tahate end proovile panna ja vaadata midagi erilist ja eriliselt head, siis minge kindlasti vaatama.

Šokolaad

Film: Chocolat (2016)

Hinne: B

Sisukokkuvõte: See on lugu Prantsusmaa esimesest mustanahalisest klounist, kelle etteasted olid 19. sajandi lõpus ääretult populaarsed. Seda eelkõige tänu tema lavapartnerile, sest kui valge mees laval mustanahalist mõnitas, olid kõik sillas. Südamlik draama professionaalsest sõprusest ja rahva ihast naeru järele.

Drama, Comedy, Biography

Ei see pole see Chocolat, kus peaosades on Juliette Binoche ja Johnny Depp. See on lugu esimesest mustanahalisest klounist.

Oli aasta 1895, kui Pariisi Noveau Cirque jõudis klounide Chocolat ja Foottit paar, kellest sai peagi suur hitt, kuna nad olid uudsed ja teistsugused, kui enamus teisi kloune. Kuid enne seda kui nad Pariisi jõudsid olid nad tiirutanud aastaid mööda Prantsusmaad Cirque Delvaux kooseisus, kus nad ka avastati.

Pariisis olid nad suur hitt, raha pakuti iga asja eest, kuid samas oskas Chocolat ka raisata raha iga võimaliku uudse ja edeva asja peale ning lisaks sellele oli tal ka mängusõltuvus, millele lisanud ka oopiumi sõltuvus, see oli lihtsalt selline aeg.

Kui Chocolat sattus türmi, kuna ta oli illegaal (vaatamata sellele, et ta oli tööleping tsirkusega ja ta oli kuulus), sai ta tuttavaks ühe teise mustanahalisega, kellel olid väga revolutsioonilised vaated ja ta pani Chocolat’i pähe igasugused mõtted. Ta ei tahtnud enam olla tsirkuseareenil peksupoisiks, ta tahtis olla võrdne kõiges oma kaasklounidega. Ja mis veelgi enam, ta tahtis olla päris näitleja, päris kunstiinimene, mitte lihtsalt komejant.

Nii siis läkski, et Chocola loobus oma tsirkuse tööst ja ta ei alustanud teatris mitte tasapisi vaid võttis koheselt ette rolli, mida siiani olid Prantsusmaal mänginud vaid kogenenud mustaks võõbatud valged näitlejad – Shakespeare Othello. Ja nagu juba arvatagi võis, ei võtnud publik tõelise mooramehe esinemist mooramehe rollis sugugi hästi vastu.

Aastal 1917, kui Rafael Padilla oli juba 19 aastat tuberkuloosiga võidelnud, sai haigus lõpuks temast jagu.

Põhimõtteliselt võib ju öelda, et Chocolat ja Foottit tutvustasid Prantsusmaad jalaga p%&¤e naljadega ja olid ka esimesed klounid kes läksid haiglasse lapsi lõbustama. Kuid kahjuks sai kuulsuse sätendav elu Rafaelist võitu ja tema unelmad ei mahtunud 20 sajandi Pariisi elanike arusaamadesse ühiskonnast.

See oli huvitav ja kurb film, mille lõppedes jäi mind kummitama mõte, et unelmad on ohtlikud, kuid neid ei tasu mitte maha teha, vaid neid tuleb teostada tasa ja targu.