Kõik on kadunud

Film: All is Lost (2013)

Vaatamise põhjus: Robert Redford

Hinne: B++

Filmi lühikokkuvõte: Vanameister Robert Redford kehastades India ookeanil seilava jahi kaptenit, kes pärast kokkupõrget triiviva merekonteineriga leiab end merehädast.

Drama

Wow, tund ja kolmveerand vaid ühe näitlejaga, väga vähese tekstiga, pideva allasurutud hirmuga, masendusega, vihaga, lootusetusega ... fantastiline. Ei mingit sisemonoloogi, jumalaga kauplemist kuni 'Viidik kurat, jalad põhjas' (oli vist nii :)). Täielik vaikus. Vaid korra annab ta oma tunnetele hääle. Ülejäänud aja võid teksti lugeda ilmetest, kehakeelest, tegudest. Fantastiline!!! Ja kuldset mehikest pakutakse vaid filmimuusika ja heli eest ... uskumatu :(.

Kahju et ta kinos vaid niiiii lühikest aega oli!

Ja kõik need härrasmehed, kes plaanivad oma pensioni veeta üksi merel jahil kiikudes – teile on see film kohustuslik!!!

Romeo and Juliet

Film: Romeo and Juliet (2013)

Vaatamise põhjus: kuna ma lugesin just raamatut Prince of Shadows

Hinne: B+

Filmi lühikokkuvõte: Ma usun et ma ei pea teile seda klassikalist Shakespeare lugu ümber jutustama.

Romance, Drama

Alustame sellest, et selle filmiversiooni stsenaariumi on kirjutanud Julian Fellowes (Downton Abbey).

Edasi räägin siis paar sõna sellest raamatust mille pärast ma filmi vaadata võtsin – tegu on Rachel Caine raamatuga Prince of Shadows, mis on nn Romeo ja Julia spinn off, kus on peategelaseks Benvolio, Mercutio ja Rosaline – lugu algab enne Shakespeare kuulsat lugu, pakkudes väga huvitava põhjenduse miks Benvolio alati Romeoga koos on, miks Merecutio mõlemat maja neab ja kes on Rosaline ning millist osa ta kogu selles loos mängib. Väga huvitav lugu.

Aga nüüd tagasi filmi juurde. See on üks väga klassikaline tõlgendus sellest tuntud loost koos väga heade noorte näitlejatega – Douglas Booth (Romeo), Hailee Steinfeld (Juliet), Ed Westwick (Tybalt) ja Christian Cooke (Mercutio), Kodi Smit-McPhee (Benvolio) lisaks ka tuntud vanad näitlejad – Damian Lewis (Lord Capulet), Stellan Skarsgard (Prince of Verona) Natascha McElhone (Lady Capulet), Paul Giamatti (Friar Laurence)

Kes tahab näha ilusat klassikalist versiooni sellst loost (näiteks raamatu lugemise asemel) võib vabalt seda filmi vaadata, kes aga eelistab vaadata küll klassikalist teksti kuid modernset pilti, peaks vaatama Baz Luhrmanni 1996 aasta versiooni.

The Right Kind of Wrong

Film: The Right Kind of Wrong (2013)

Vaatamise põhjus: treiler ja Ryan Kwanten

Hinne: B+

Filmi lühikokkuvõte: Selles romantilises komöödias on Leo Palamino (Ryan Kwanten, True Blood) ebaõnnestunud- kirjanik-nõudepesija kelle on kuulsaks teinud tema abikaasa, kes peab blogi nimega „Why You Suck“ kus ta räägib oma abikaasa vigadest ning oskamatusest, mis on internetist suur hit. Siis kohtub Leo Colettega (Sara Canning), oma unistuste tõdrukuga ... päeval, kui Colett abiellub ideaalse mehega (Ryan McPartlin). Seega algabki selle tõelise hädapätaka, Leo lugu, kes on julge unistaja, ning valmis igasuguseks riskideks, et Coletti endale võita ning kogu maailmale tõestada, et see kõik mis tema vigade kohta on räägitud, pole tõsi.

Comedy, Romance,

See film on tehud Tim Sandlini raamatu Sex and Sunsets ainetel. Ainetel, pidage meeles, kui loete raamatu kokkuvõtet Goodreadist.

Aga film oli tore rom/com.

Leo on kirjanik, kelle esimene ja ainus raamat oli täielik läbikukkumine, sest ta ei nõustunud toimetaja soovitustega ning ta raamat läks trükki nii nagu tema tahtis. Tema abikaasa on temas täielikult pettunud ning juba pikemat aega kirjutanud blogi mehe vigadest. Kuna ta kirjutab andekalt ja naljakalt siis on ta blogi väga populaarne, kuid Leo keeldub seda lugemast.

Seega saab ta abikaasal lõpus sellest elust villand ning ta lahkub. 

Leo jätkab oma elu nagu ikka – diivanil lösutades ja nõusid pestes, kuni ühel hommikul näeb ta oma maja kõrval oleva kiriku ees pruuti, kes on ta unistuste naine. Mis siis ikka, vahet pole, et naine abiellub, Leo on tuntud oma kohatute ja impulsiivsete tegude ning ütlemiste tõttu ja seega läheb ta pulmajärgsele vastuvõtule koos pruudi emaga, kes pole samuti rahul tütre abikaasaga. Pulmast lahkub Leo sinise silmaga ning veelgi suurema enesekindlusega, et ta peab selle naise endale saama.

Järgnevadki naljakad, valusad ja ülaltavad juhtumised, mis viivad lõpuks vaid ühe võimaliku tulemuseni – õiged inimesed jäävad lõpuks kokku.

Andekas ja naljakas film.

Summer in February

Film: Summer in February(2013)

Vaatamise põhjus: treiler oli hea ja Dan Stevens

Hinne: C

Filmi lühikokkuvõte: 20 sajandi alguses olid Newlyni koolkonna kunstnikud kuum sõna ning see film keskendub metsikutele ning poheemlaslikule Lamorna Grupile, kuhu luulusid Alfred Munning (Dominic Cooper) ning Laura ja Harold Knight. Anti-Modernist Munnings, tänapäeval tuntud kui üks tuntumaid Briti artiste, on üks osa keerulisest armukolmnurgast, kuhu kuuluvad lisaks talle ka lootusandev kunstnik Florence Carter-Wood (Emily Browning) ja Gilber Evans (Dan Stevens), kes on Lamorna Oru kinnistute maavanem. Tõsilugu, mis on tõsisest emotsionaalne, toimub imeilusal Cornishi rannikul, natuke enne esimese maailmasõja algust.

Biography, Romance, History, Drama

Miks ma selle filmi vaatamiseks valisin, esmalt meeldis mulle treiler, teiseks tundus sisu huvitav ja siis ka tahtsin näha Dan Stevensit mujal kui Downton Abbey.

Film peaks olema tõsielu põhjal tehtud, kuid ma ei suutnud kuidagi leida midagi Munningsi „abikaasa“ Florence kohta, isegi mitte Munningsi Wikipedia lehel ja ka tema piltide seas pole neid pilte, mida filmis tutvustatakse kui Munningsi pilte – vaid ühe pildi leidsin, mis oli ka filmis ja ükski neist pole see mis on filmis Londonis muuseumis. Kõiki tema pilte saate vaadata siit.

Aga lugu on hea, klassikaline armukolmnurk – kunstnik, maavanem ja noor neiu, kes tahab saada kunstnikuks. Mõlemad mehed armuvad hetkega, kuid üks neist jõuab õigel ajal esitada selle ühe küsimuse – kas sa abiellud minuga? - ja kuigi neiu kahetseb oma vastust koheselt pärast vastust, on ta oma sõna juba andnud. Seega peale pulma ei näe ta muud väljapääsu kui mürk – kuid eekord leitakse ta õigel ajal.

Tagasi Lamornasse minnes saab Florence üha rohkem aru kui suure vea ta teinud on ja seega pöördub ta abisaamiseks ja vea unustamiseks Gilberti poole. Kõik läheb hästi, kuni Alfred joonuna oma tunded välja paiskab. Selleks hetkeks on Gilbert juba pidanud sõtta minema ja Florence on rase ning nii ta ise kui ja Albert teavad, et see laps pole Alberti oma. Seega pöördub Florence taas selle ainukese abinõu poole, mida masenduses noored kunstnikuhakatised ikka abiventiilina kasutavad.

Kui Gilbert sõjast tagasi tuleb on talle ta armastatust jäänud vaid haud ja maal.

Lisaks sellele ülevalpool olevale hobuse pildile (Munnings armastab hobuseid maalida) panen ma siia ka Munningsi abikaasa pildi ja seda selle pärast, et sellel pildil olev naine on nii sarnane sellel teisel pildil oleva naisega, kes on Dani käte vahel. Ja teie, kes te vaatate Downton Abbey'd ... väike killuke õrrituseks :).

Minuscule. Mutukad: Kadunud sipelgate org

Film: Minuscule – La valle des fourmis perdues (2013)

Vaatamise põhjus: Kes siis Minusculet ei teaks

Hinne: B

Filmi lühikokkuvõte: Samanimelise lühifilmide sarja täispikk kinoversioon viib meid looduskaunitesse Prantsusmaa rahvusparkidesse, kus elu kulgeb täielikus harmoonias. Ühel päeval leiavad sipelgad ootamatu varanduse piknikukorvi täis head-paremat. Suur seiklus võib alata!

Animation, Comedy,

No tõsiselt ka, kes meist siis poleks näinud neid lühikesi naljakaid multikaid ETVst ja ETV2st. Nii andekad ja nii toredad ja 5 minutit puhast nalja – kuid kui see puhas nali on venitatud tunni ja 20 minuti peale ja kui saalis on 5-6 aastased lapsed, kellel hakkab igav … ausalt, mul oli ka vahepeal igav aga ma pole ka eelkooliealine, seega ma ei teata seda kõva häälega.

Päevaleht võrdles eile seda multikat Kääbikuga. Ma olen nõus et lugu oli Tolkeinilik, kuid mina võtaks võrdluseks pigem Kuninga Tagasituleku, kui Kääbiku. Eriti see osa kui jõutakse sipelgapesa vallutamise juurde … täielik Kuninga tagasitulek :)

Ühesõnaga – võrreldes nende lühikeste andekate multikatega, mida teles näidatakse on see täispikk multikas jama :(.

Charley Countryman

Film: The Necessary Death of Charlie Countryman (2013)

Filmi vaatamise põhjus: Treiler

Hinne: C

Filmi lühikokkuvõte: Välismaal viibides, armub noormees Rumeenia kaunitari kelle kättesaamatu süda on kaitstud tänu ta julmale ning karismaatilisele eksmehele.

Drama, Action, Comedy

Oi see oli üks imelik film.

Ühesõnaga, üks natuke ebastabiilne nooruk Charley (Shia LaBeouf) lendab Bukaresti kuna sinna soovitas lennata ta äsja surnud ema vaim. Lennukis hakkab Charley rääkima oma istmekaaslase Victoriga – Rumeenlasega, kes tahtis kindlasti enne surma näha Cubsi meeskonda mängimas Ameerikas. Teel Bukaresti jäävad nad lennukis magama, kuid ärkab vaid üks – Charely. Enne veel kui lennuk maandub, palub Victory vaim Charleyil üks totter müts kindlasti tema tütrele Gabile viia. Gabi (Evan Rachel Wood) on Bukaresti filharmoonia tšello mängija ning tema eksabikaasa on narkoärikas, palgamõrvar ja ööklubide kaasomanik Nigel (Mads Mikkelsen).

Kuid noored on siiski noored ja armastus on magus.

Aga – lisaks Gabile kohtub Charley youthostelis ka kahe noore hakkaja „näiteja“, narkari ja keemikuga – Karl ja Luc, kes viivad Charely ööklubisse, kus Karl suudab neile kokku käänata sellise arve, mida nad loomulikult maksta ei suuda, seega viiakse neid ööklubi omaniku Drako (Til Schweiger) juurde.

Kuna Drako ja Nigel ja Gabi on omavahel seotud, siis pääsevad nad ööklubist siiski elavatena, kuid Charely peab Drakole teada andma, kust ta võib leida Nigeli ja siis ka selgub, et tuleb leida üks kassett, millelt võib näha milliste asjadega need kaks on raha teeninud.

Selline tiba hullumeelne, segane,  põnev, naljakas film, heade näitlejatega.

Blackfish

Film: Blackfish (2013)

Filmi vaatamise põhjus: Mõõkvaal

Hinne: B+

Filmi lühikokkuvõte: Kurikuulus mõõkvaal Tilikum on kolme inimese surma põhjustaja, nende seas ka üks parimaid mõõkvaalade treenereid. Blackfish näitab millised võivad olla tagajärjed kui hoida selliseid intelligentseid ja tundlike loomi vangistuses.

Drama, Documentary

Kes siis ei teaks filmi Vabastage Willy? Kuid paljud teist teavad filmi Orca – kui ma ei eksi oli ta Eesti keelne nimi Mõrtsukvaal (1977)?

Vot minu esimene mälestus neist suurtest elukatest ongi see teine film – Mõrtsukvaal. Seega kui ma nägin filmi Vabastage Willy, siis ma ei saanud kuidagi lahti sellest eelmisest filmist, ega uskunud seda ilusat juttu, et mõõkvaal võiks kellegi lemmikloom olla.

Kaks aastat tagasi oli Pöffi programmis film Rooste ja Luu, kus oli juttu mõõkvaala treenerist, kes oli õnnetuse käigus kaotanud oma jalad mõõkvaala lõugade vahel – kuid kas see ikka oli õnnetus?

Vaadates seda dokumentaalfilmi saab aru, et täpselt sama moodi nagu tsirkuse lõvid ja tiigrid ja elevandid ründavad aegajalt oma taltsutajaid, ründavad aegajalt ka mõõkvaalad oma treenereid.

Kõige julmem osa sellest dokumentaalist on see, kuidas kunagi see kurikuulus Tilikum kinni püüti, kuidas veepargid mõõkvaalu jagavad, millistes oludes need kuninglikud võimsad intelligentsed loomad elavad.

Ma üldse ei imesta, et nad ründavad!

Veelgi rohkem infot leiab siit.

Afternoon Delight

Film: Afternoon Delight (2013)

Vaatamise põhjus: see oli üks Tarantino eelmise aasta lemmik filmidest

Hinne: B

Filmi lühikokkuvõte: Rachel on arukas ning meeldiv täiskohaga ema. Masendatud algkooli aktiivsete emade oksjonitest,  kiretust seksielust ning liiva jooksnud karjäärist, otsustab Rachel külastada koos oma abikaasaga seksielu elavdamiseks stripiklubi, kus ta kohtub McKennaga, verinoore strippariga kelle ta kutsub enda juurde elama lapsehoidjana.

Drama, Comedy

Ma poleks sellest filmist ilmselt midagi kuulnud, kui see poleks onud Quentin Tarantino eelmise aasta TOP 10filmide seas – nr 1 koguni.

Aga filmil polnudki ju eriti viga. Selline tiba imelik, tiba hüplik, tiba improviseeritud film. Hästi tehtud, head näitlejad (Kathryn Hahn (Meie oleme Millerid), Juno Temple (Little Birds), Josh Radnor (Liberal Arts, Kuidas ma teie emaga kohtusin), Jane Lynch (Glee)).

Iseenesest ju selline tüüpiline Ameerikalik lugu, kus heal järjel kuid masenduses olev naine korjab tänavalt üles „probleemides vaevleva“ strippari, kes osutub täiekohaliseks seksitöötajaks, ning pakub talle kohta oma poja lapsehoidjana. Rachel ei käi ka ise tööl, seega on tal palju aega paljude asjade pärast muretseda ja ülemuretseda. Kuna aga ta abikaasa Jeff on tööinimene, kellel loomulikult tööpäevad kestavad varavalgest hilisõhtuni, siis selle all kannatab nende voodielu ja Rachel tunnistab oma psühholoogile (Jane Lynch) et tegelikult ei tahagi ta õhtul midagi voodis teha, tema jaoks olekski ideaalne aeg pärastlõuna.

Alguses läheb kõik ladusalt – laps hoitud, pereinimesed leiavad oma lõunase vahelduse – kuid see pole selline film. Kuna Rachle on tihti ise lapsega kodus ja McKennal endisel vaba aega, siis ta jätkab ka oma tööga ja ükskord läheb temaga ka Rachel kaasa. See on talle silmiavav kogemus – nii heas kui halvas mõttes. Ja kui üks algklassi lapsevanematest palub McKennal nende tütardel õhtul silma peal hoida, siis palub Rachel, et Jeff ütles McKennale, et tegelikult pole ikka vaja, et ta lapsehoidja teiste naiste lastele oleks. Kuid samal õhtul kui naised on majast ära on majas meeste pokkeriõhtu ja McKenna jääb nendega üksi.

Seega ei lõppe film õnnelikult sellega, kuidas strippar leiab uue elu ja Racheli perekond õnneliku tuleviku.

Hästi tehtud film!

Monumendimehed

Film: The Monuments Men (2014)

Vaatamise põhjus: Vaadake seda näitlejate valikut – seda lihtsalt peab vaatama minema

Hinne: B

Filmi lühikokkuvõte: MONUMENDIMEHED põhineb tõestisündinud lool, mille keskmes on teadaolevalt suurim aardejaht inimkonna ajaloos. Nimelt pannakse Teise maailmasõja lõppjärgus kokku üsnagi eriskummaline rühm, mis ei koosne sedapuhku eriväljaõppega dessantväelastest, vaid hoopiski kunstiajaloolastest ja muuseumidirektoritest ja kuraatoritest, kellele Ameerika Ühendriikide president usaldab vägagi vastutusrikka ülesande: minna Saksamaale, et leida Hitleri käsul röövitud hindamatud kunstiteosed ning tagastada need nende õigusjärgsetele omanikele.

Tegemist on pealtnäha ilmvõimatu missiooniga, sest tagaotsitavad šedöövrid paiknevad sügaval vaenlase tagalas ning Kolmanda Reichi viimetel päevadel võib taganevale saksa armeele iga hetk saabuda käsk taiesed hävitada. Kuidas tulevad selle ülesandega toime mehed, kes on rohkem tuttavad Michelangelo töödega, kui granaatide ja kuulipildujatega? Kartmatud “monumendimehed” leiavad end keset sõjamöllu ning riskivad eluga, et päästa inimkonna suurimaid kultuuriväärtusi.

History, Adventure, Drama

 

See on üks tore järjekordne raamatu ekraniseering.

Selles on nii huumorit, kui draamat, kui seiklust, kui ka ajalugu.

Loomulikult oli nii mõnigi koht, mis pani pead raputama, kuid filmid ei saagi ju olla liiga realistlikud, eks tuleb ka ju lavastajatele natuke loomingulist ruumi jätta.

Aga näitlejate park oli lausa võrratu – George Clooney (Järeletulijad), Matt Damon (Behind the Candelabra, Bourne’i ultimaatum), John Goodman, Bill Myrray, Cate Blanchet, Jean Dujardin, Bob Balaban, Hugh Bonneville. Fantastiline valik. Täielik nauding oli vaadata oma ala proffesionaale tegemas seda, mida nad kõige paremini teha oskavad. Ja isegi kui aegajalt oli võibolla ära unustatud, et tegevus toimus sõja ajal, siis sellegi poolest ei teinud see filmi sugugi halvemaks.

Seda oli nii armas, kuidas Matt Damoni tegelaskuju püüdis prantsuse keelt rääkida, ta meenutas üht teist Matti, kes püüdis ka prantsuse keelt rääkida :). Kuid asi mida ma üleüldse olen järjest rohkem täheldanud Hollywoodi filmides on see, et kui tegevus toimub riikides, kus pole inglise keel põhikeeleks, siis ei võeta sinna kohalikku keelt "rääkima" kedagi, kes näeks välja nagu ta võiks olla kohalik, kuid keelt teab sama palju kui Joey Sõprades, vaid ikkagi keegi kes ka tegelikult keelt oskab.

Kuid lisa infona siia veel ka see, et John Goodman ja Jean Dujardin on juba varem ühes filmis koos mänginud, nimelt Artistis :)

Ja lõppkokkuvõttes on tegu ikkagi ühe vägagi nauditav filmiga ja seda tasub kindlasti ära vaadata!

Ning kõik teie, kes te olete hakanud jälgima ETV’st sarja Downton Abbey – nüüd läheb jutt tiba sellest filmist välja, kuid kuna üks Monumendi meestest on sealt sarjast, siis lisan ma selle jutu siiski siia lõppu – teile on kindlasti tuttav Hugh Bonneville perepea Robert Crawley rollis. Kuid sellel kevadel on ka teised Crawley pere liikmed ja nende külalised ekraanile tulemas teistes filmides – Jessica Brown Findlay (pere noorim tütar Lady Sybil Crawley) on filmis Talvemuinasjutt, Michelle Dockery (pere vanem tütar Lady Mary Crawley) lööb kaasa filmis Otselend ning siis see õnnetu Türklane, kes Downton Abbeys elusalt ei lahku, Theo James (Kemal Pamuk), on üks peategelastest tulevas YA düstoopia filmis Lahkulööja.

Eden

Film: Eden (2012)

Vaatamise põhjus: treiler

Hinne: B

Filmi lühikokkuvõte: Noor Ameerikas elav Korealanna röövitakse ning sunnitakse prostituudiks kohalike inimkaubitsejate poolt. Aja möödudes leiab ta võimaluse enda elu päästmise huvides hakata tegema koostööd oma röövijatega, ning seda mitte oma keha müües.

Drama, Criminal

Tegu on siis filmiga inimkaubandusest ehk valgest orjastusest.

Kaheksateist aastane korealanna läheb koos sõbrannaga võltsdokumendiga baari, kohtub seal kena tuletõrjujaga, joob mõned klaasid kangemat, sõbranna läheb ühe teise tüübiga koju ning tuletõrjuja pakub, et viib ta ise koju. Kuid koju jõudmise asemel jõuab tütarlaps hoopis garaažidesse, mis asuvad keset mitte midagi, ning kus peale tema on veel 20-30 temavanust või nooremat tütarlast.

Talle tehakse üsna kiiresti selgeks, et kui ta tahab elada siis tuleb tal teha nii nagu talle öeldakse.

Möödub aasta, ta on oma osa selgeks saanud, kuid ta on juba 19 ja kaua tal selles äris enam kohta pole. Selleks et mitte kuskil augus lõpetada otsustab ta pakkuda abi teiste tüdrukute kantseldamises. Esialgu naerdakse talle küll näkku, kuid ta tõestab oma kasulikust ning seega võetaksegi ka tavalisest ringlusest välja ja ta asub abistama ühte kupeldajatest.

Kuid see kupeldaja on endine sõdur, kes õppis lugema alles siis kui ta oli 16 ja nüüd täidavad ta päevi kupeldamine ja narkootikumid. Samuti on ta väga äkilise vihaga ning kerge käega karistusi jagama.

Kogu seda operatsiooni – või siis vähemalt seda kohaliku haru operatsiooni – veab kohalik politseiülemus. Seega on tal kõigi tüdrukute kohta olemas täpne info ja ta ähvardab neid kõiki, et kui nad ei tee seda mida neilt nõutakse, minnakse nende vanemate/õdede vendade järele. Paljud ongi sellisest kodust, kus ei tunta nende kadumise üle erilist kahetsust.

Kuid see äkilise temperamendiga endine sõdur ei kannata seda kui teda teiste ees alandatakse, seega kui ühel vabal päeval, kui politseiülemus, Eden ja noormees on kalal, norib politseiülemus noormehe kallal ja see norimine lõppeb sellega … et ta ei nori enam kunagi kellegi kallal.

Aga see on ju võimalus Edeni jaoks. Kuna nüüd on kõik natuke närvis ja seega ka hooletud, kasutab ta hetke ning pääseb vabadusse.

Kui inimene on elanud piisavalt kaua elu, kus inimene on inimesele koer, siis ta süda muutub kiviks ja ta teab, et kui tema ei tapa, siis tapetakse teda. Seega kui on vaja siis ta teeb mida iganes, et tema ellu jääks, mitte tema vastane.

See film on siis tõsielu loo põhjal tehtud. Selles puudub üleliigne nunnutamine, ninnutamine, ahastamine, sentimentaalsus kuid ka jõhkrus. Jah lugu on julm kuid seda pole üleliigselt ekraanile toodud. Ei ole ka mingeid mõttetuid sentimentaalseid stseene kui Edeni sõbranna ära viiakse, kui ta rasedaks on jäänud, või lõpus pisaratest nõretavaid laste ja vanemate taaskohtumist. Samas ei põe Eden eriliselt, kui tal on valida, kas anda oma saatusekaaslaste asukoht üles, kui nad põgenevad. Ta on valmis ühele naist kuuli pähe kihutama kui on valida kas tema või teise elu vahel. Ja kui tal lõpuks tekib võimalus pääseda vaatab ta rahulikult kuidas ta kupeldaja sureb, suskab rahulikult ühte teist hobuse annuse narkootikumidega ning lahkub koos vaid ühe tüdrukuga mitte ei torma tagasi kõiki vabastama.

Julm lugu, kuid hästi tehtud film.